Karastusjoogi maksu õiguslikud nõrkused
Advokaadibüroo Sorainen on kahel korral läbi viinud õigusliku analüüsi planeeritava magustatud jookide maksu osas, vastavalt eelnõu menetlustele 2017 ja 2024. Analüüs tuvastas mõlemal korral, et kavandatud kujul rikub magustatud jookide maks ettevõtlusvabadust (PS § 31), õigust võrdsele kohtlemisele (PS § 12) ja omandipõhiõigust (PS § 32). Samuti leidub vastuolusid Euroopa Liidu Toimimise Lepinguga.
Analüüs tuvastas järgmist:
Maks riivab tootjate PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust. PS § 31 sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Riigikohus on varem leidnud, et ettevõtlusvabadus ja võrdsuspõhiõigus laienevad ka juriidilistele isikutele lähtuvalt PS § 9 lg-st 2. Maksuprognoos 2017. aasta eelnõus märgitud maksumäärade pinnalt näeb, et magustatud jookide maks toob lõpptarbijale kaasa ca 150% hinnatõusu. See hinnatõus riivaks oluliselt turuosaliste ettevõtlusvabadust. Maksu kehtestamisega muudetakse ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks võrreldes seni kehtinud õigusliku raamistikuga.
Maks riivab tootjate PS §-st 12 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele. Riigikohtu praktika järgi tuleb PS § 12 lõiget 1 tõlgendada õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Tuleb vältida võrdsuspõhiõiguse riivamist, nagu 2017. aasta eelnõus, kus võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Käesolevas maksu puhul on võrdlusgrupiks tootjad, kes toodavad karastusjookidega konkureerivaid tooteid: eelkõige magustatud joogijogurtit ja keefiri, aga ka näiteks joogipulbreid, kohvisegusid ning maiustusi. Nagu eelnevalt käsitletud, kasutatakse kõiki eelnimetatud tooteid suuresti samadel eesmärkidel. Ei esine objektiivseid põhjuseid, miks peaks kohtlema karastusjooke teistest tootegruppidest rangemini. Magustatud jookide maksu kehtestamine diskrimineerib niisiis ühte tootegruppi, suurendab seaduse jõuga konkureerivate toodete konkurentsieeliseid ja jagab nii turgu ringi.
Maks riivab tootjate PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et isikutele avalik-õiguslike tasude kehtestamine piirab nende omandiõigust (nt 3-2-1-143-03, p 19; 3-4-1-9-07, p 22). Käesolevas asjas toob maksu kehtestamine kaasa maksuga hõlmatud jookide tootjate kohustuse tasuda täiendavaid makse. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine (Nt Riigikohtu otsus 3-3-1-69-09, p 57; 3-3-1-15-10, p 44). Käesolevas asjas toob maksukohustuse tekkimine kaasa karastusjookide tootjate omandiõiguse kitsendamise PS § 32 lg 2 mõttes. Sellise kohustuse tekkimist saab lugeda karastusjookide tootjate omandipõhiõiguse riiveks.
Ainult magustatud jookidele suunatud maks on vastuolus Euroopa Liidu õigusega
Soraineni õiguslik analüüs, et planeeritav maks on vastuolus ka ELi õigusega. Analüüs tuvastas järgneva:
Maks on vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artiklitega 107 ja 108 ning kujutab endast keelatud riigiabi. Maksusüsteemi olemuslikke eesmärke arvestades ei ole õigustatud maksuvabastuse andmine mitmetele tootegruppidele, mis maksustatavate karastusjookidega konkureerivad. Kuivõrd maksu peamise eesmärgina on välja toodud suhkrutarbimise vähendamine ning selle läbi rahva tervise kaitsmine, tuleks võrdselt maksustada kõiki tootegruppe, mis eesmärgi saavutamisele kaasa aitavad.
Diskrimineeriv maksustamine oleks vastuolus ELTL artikliga 110
Tuleb vältida, et maks eelistaks omamaised tootjaid ning oleks seetõttu vastuolus ELTL artikliga 110. Karastusjoogid, mida on otsustatud maksustada, toodetakse suuremas ulatuses välisriikide, sh EL liikmesriikide tootjate poolt. Konkureerivad tooted magusad jogurtijoogid ja keefir, toodetakse peamiselt Eesti tootjate poolt. Kui neile maksu kehtestada ei planeerita, eelistab maks omamaiseid tootjaid ning oleks seetõttu vastuolus ELTL artikliga 110.
Maks riivaks ebaproportsionaalselt karastusjookide tootjate põhiõigusi, mida kaitseb nii EL põhiõiguste harta kui ka Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Arvestades, et maksu kehtestamine võib teoreetiliselt vaid vähesel määral aidata saavutada tervisekaitse eesmärki, samas aga riivaks väga intensiivselt tootjate ettevõtlusvabadust, võrdsuspõhiõigust ja omandipõhiõigust, oleks põhiõiguste riive ebaproportsionaalne.
Taanis 2011. aastal vastuvõetud niinimetatud rasvamaksu osas algatas Euroopa Komisjon ebaseadusliku riigiabi menetluse . See juhtis nii Taani kui ka teiste liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et kui soovitakse kindlat toidugruppi maksustada, siis ei tohi maksustamine olla diskrimineeriv. Kui soovitakse maksustada rasvasid või suhkrut – sõnab Euroopa Komisjon – tuleb seda teha kõikide sarnaste toidukaupade lõikes, vastasel juhul on see ebaseaduslik riigiabi nendele kaupadele, kellele maksu ei kehtestata. Praeguse kontseptsiooniga maks on suure tõenäosusega vastuolus Euroopa Liidu siseturu- ja konkurentsireeglitega.