Kas karastusjoogimaks aitab parandada eestlaste tervist?
Keerukas seos tervisega: Kuigi alkoholi ja tubaka tarbimist on suhteliselt lihtne seostada teatud haigustega, on see karastusjookide puhul keerulisem, kuna (karastus)joogist saadav suhkur moodustab ainult väikese osa tarbijate suhkrutarbimisest.
Suhkruallikate mitmekesisus: TAI andmetel annavad karastusjoogid Eestis 5% lisatud suhkru tarbimisest [1], mis sarnaneb EL keskmisele (3-5%). Eestis tuleb suurim osa lisatud suhkrust, ja eriti laste tarbitavast suhkrust, hoopis saia- ja pagaritoodetest, aga ka piimatoodetest (joogijogurtid, hommikusöögitooted jms).[2] Neid tooteid aga praeguse plaani kohaselt ei maksustata.
Maksustamise olematu mõju tervisekäitumisele: Kogemused riikides, kus on suhkru- või rasvamakse kehtestatud, on kaloraaži vähenemine olnud minimaalne.[3] Näiteks Mehhikos vähenes lisatud suhkruga jookide müük pärast maksu kehtestamist, kuid pole tõestust, et see oleks viinud diabeedi või ülekaalulisuse määra vähenemiseni.
Heidutava maksu äraspidine mõju tarbijakäitumisele: Varasema seaduseelnõuga sätestatud maksumäärade korral on karastusjookide hindade tõus märkimisväärne, ulatudes jaemüügi marginaali arvestades isegi 150 protsendini. Kallimate karastusjookide puhul hakatakse magusamat alternatiivi otsima mujalt - piimajoogid, pagaritooted jms maiustused. Seega võib karastusjoogi maksustamine suurendada tarbijate üldist suhkru ja kalorite tarbimist, vastupidiselt soovitud tervislikumale tarbimisele.
Mõju madala sissetulekuga leibkondadele: Toidumaksud mõjutavad eelkõige madala sissetulekuga leibkondi, kuna need kulutavad proportsionaalselt suurema osa oma sissetulekust tarbimisele.[4] Kõrge rasva-, suhkru- ja soolasisaldusega toitude toidukaupade hinnaelastsuse eripärade tõttu nihkub madala sissetulekuga leibkondade ostuotsus vähem tervislikema valikute suunas, sest ülejäänud eelarve, mida saab kulutada muudele toiduainetele, on väiksem.[5] Seda tõdeb ka Rahandusministeeriumi 2017. aasta Tervisekäitumist mõjutava maksustamise analüüs ning magustatud jookide maksu kontseptsioon.[6]
Ebaselge maksude suund tervishoiu edendamisel: Praegusest ja varasemast (2017) maksudebatist ei nähtu, et magustatud jookidelt laekuv maks oleks selgelt ja üheselt suunatud tervishoiuvaldkonda, mis õigustaks maksu kehtestamist. Seejuures pole isegi rahvatervise eksperdid Eestis jõudnud konsensusele, kas maksudega on üldse võimalik tervisekäitumist mõjutada. Seda ilmestab asjaolu, et toidumaksude sobilikkuses ei ole suudetud kokku leppida ka Eesti toitumise ja liikumise rohelises raamatus, mis on lahkarvamuste ja visiooni puudumise tõttu olnud menetluses juba 10 aastat, kusjuures viimane avalik tööversioon on aastast 2016.[7]
Tuleviku trendid tarbimisharjumustes ja joogitootjate fookuses: Valitsus peaks koos Sotsiaalministeeriumi ja TAI-ga arutlema, kuidas limonaadimaks sobitub terviseteadlikumate tarbijaeelistustega. Maailma statistika näitab, et täisealised noored joovad aina vähem alkoholi ning kasvanud on mittealkohoolsete jookide tarbimine. Nt USAs on alkoholivaba õlle müük plahvatuslikult kasvanud ning suured õlletootjad nagu Heineken ja AB InBev on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid mittealkohoolsete õllede arendusse ja turustamisse. Maailma juhtiv andmeanalüüsi ja turu-uuringu ettevõte NielsenIQ andmetel ostavad enamus alkoholivaba õlle tarbijaid ka alkohoolseid jooke edasi. Mõned neist tahavad vähendada alkoholi tarbimist, teised aga näevad võimalust nautida õlut uutel aegadel, nagu lõunasöögi ajal või enne rooli istumist.[8] Seega, kui Sotsiaalministeeriumi eesmärk on edendada tervislikumat elustiili, tuleks arvestada ka uute tarbijatrendidega ning mõtlema läbi oma strateegia alkoholivabade jookide osas.
[1] TAI, Rahvastiku toitumise uuringu andmestik (2014). https://www.tai.ee/et/teadustoo/teadustoo-ulevaade/rahvastikupohised-uuringud/rahvastiku-toitumise-uuring
[2] TAI, Rahvastiku toitumise uuringu andmestik (2014). https://www.tai.ee/et/teadustoo/teadustoo-ulevaade/rahvastikupohised-uuringud/rahvastiku-toitumise-uuring
[3] WHO 2022. aasta aruanne, millele tugineb kevadel sotsiaalministeeriumi tellitud Eesti tervishoiu rahastamise poliitikaanalüüs ja soovitus suhkrumaksu kehtestamiseks, tõdeb: „Paraku on kaloraaži vähenemine olnud minimaalne riikides, kus on magustatud joogid maksustatud.“
[4] Nnoaham KE, Sacks G, Rayner M, et al. Modelling income group differences in the health and economic impacts of targeted food taxes and subsidies. Int J Epidemiol. 2009;38:1324–1333.
[5] Sautet, F (2014), Nutrition Taxes: A Broken Tool in Public Health Policy, Paris: Institut Economique Molinari.
[6] K., Klaos, D., Isand, R., Kaarna (2017). Tervisekäitumist mõjutava maksustamise analüüs ning magustatud jookide maksu kontseptsioon, Lk 10-11.
[7] Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakond (2016). Toitumise ja liikumise roheline raamat.
[8] Wall Street Journal (2023). Sobriety Is In, and Nonalcoholic Beer Sales Are Soaring