Naiivne on arvata, et magusa joogi maks teeb ainult head

Poliitikutele on justkui kohatu meelde tuletada, et uute maksude rakendamine on kallis lõbu. Eriti kalliks läheb see siis, kui maksustamise võimalikke mõjusid pole põhjalikult analüüsitud ning ära on armutud enda loodud narratiivi, et magusa joogi maks võlub Eesti lapsed terveks. Etteruttavalt võib juba ära öelda, et magusa joogi maks üksi pole mingi võluvits. Pigem kasvab oht, et kallima joogi aseainena haaratakse hoopis suhkrusema ja rasvasema ampsu järele ning tulemus tervise edendamise rindel on vastupidine.

Planeeritava maksu alla läheksid eelnõu kohaselt koos karastusjookidega ka smuutid, maitseveed, mahlajoogid, spordijoogid, kaljad, magusainetega joogid jt. Magustatud jookide maksu kehtestamine paneks käima nõiaringi: hinnad tõusevad, inimesed peavad loobuma soovitud ostudest, tootjate müük väheneb ja areng stagneerub, mis omakorda mõjutab käivet ja riigile laekuvat maksutulu.

Aitäh, aga suhkrusisalduse vähendamist ajendab tööstus ja tarbijatrendid

Reformuleerimisega ehk toodete koostise muutmisega on Eesti toidu- ja joogitööstus tegelenud intensiivselt viimased 8 aastat ning seda omaalgatuslikult. Perioodil 2019-2024 vähendati jookide suhkrusisaldust 10-50% sõltuvalt kategooriast, ilma igasuguse maksustamiseta. Initsiatiivi on tagant tõuganud 2019. aastal sõlmitud tootjate hea tahte lepe, mille järgi tuleb toodetes lisatud suhkruid vähendada. Lisaks mängivad rolli ettevõtete endi jätkusuutlikkuse tegevuskavad.

See, et magusa joogi maks oleks motivaator ettevõtetele, ei ole seega põhjendatud. Eriti arvestades seda, et maksu alla on plaan lülitada ka kõik joogid, kus on kasutusel magusained (ehk suhkruvabad ja 0 kalori alternatiivid). Selline lüke on pigem karistus tootjatele, kes on järjepidevalt vähendanud toodetesse lisatud suhkruid ning toonud turule uusi väiksema suhkrusisalduse või magusainetega alternatiive.