Riigile läheb sotsiaalministeeriumi kavandatav magusa joogi maksu rakendamine esialgsel hinnangul maksma 4,9 miljonit eurot. Selle hulka on aga arvestamata jäetud lisakoormus põllumajandus- ja toiduametile, mis toimetab samuti riigi rahakoti najal ja peab hakkama kontrollima jookide suhkrusisaldust.

Samuti on mainimata jäetud, et toodete hinnad ei tõuse ainult maksumäära võrra, vaid sellele lisanduvad ka kaubanduse juurdehindlus ning äsja 22 protsendi suuruseks tõusnud käibemaks. Mida see reaalsuses tähendab? Seaduseelnõus on hinnatud, et kavandatava maksu tõttu tõuseb Aura magusa apelsinimahla hind 32%, kuid A. Le Coq lõi numbrid kokku ja hinnatõus kujuneb hoopis 47% kanti. Sarnaselt tuleks näiteks Karli kaubamärgi kalja eest, mis maksab praegu 1,59 eurot, käia tulevikus välja 2,79 eurot ning Vichy 1,79eurose spordijoogi hind tõuseb edaspidi 2,19 euro peale.

Tarbijate ja tootjatega mängimine käib eeldusel, et maksustatavate jookide asemel hakatakse kraanivett jooma, kuid sarnast loogikaviga nägime ka näiteks 2015. aastal alkoholiaktsiisi suurema tõstmise järel. Aktsiisitõusu tulemusena joomine ei vähenenud, küll aga osteti alkoholi edaspidi Lätist. Seegi kogemus näitas, et tarbijate käitumist ei saa muuta vaid maksutõusuga.

Samas on kõik tootjad juba aastaid jookide magusasisaldust vähendanud - näiteks Saku on alates 2013. aastast kärpinud suhkrusisaldust maitsevetes ja vitamiinijookides 46%, karastusjookides 14% ja energiajookides 10%. Teisisõnu on tegemist meie turu tervisliku eneseregulatsiooniga, mis ei vaja riigipoolset sekkumist.

Just sellise eneseregulatsiooni tagajärjel on Eesti joogiturg märgatavalt väiksema suhkrusisaldusega kui teistes riikides. Näiteks keskmine jookides sisalduv suhkru kogus on Eestis juba praegu 7,64 grammi 100 milliliitri kohta. Võrdluseks: Suurbritannias kehtestati sarnane maks eesmärgiga alandada suhkru keskmist sisaldust 10,8 grammile.

Tootjad võtku õuntest suhkur välja?

Mõned tootjad ei saa aga kahjuks isegi käsu peale magusaine või suhkru sisaldust vähendada. Näiteks saavad taas ebaausa löögi käsitööjookide valmistajad ja tootjad, kes valmistavad karastusjooke või alkoholivabasid siidreid naturaalsest mahlast, sest õuntest, pirnidest ja muust säärasest ei saa ju lihtsalt suhkrut välja võtta. Lisaks kõigub viljade suhkrusisaldus aastast aastasse ning sõltuvalt partiist – mõnel aastal on õunad veidi magusamad kui teisel, nii et tekib küsimus, kas tuleks kontrollida iga joogipartii suhkrusisaldust eraldi? Mis juhtub, kui üks partii on veidi magusam ja ületab maksu piirmäära, aga järgmisel aastal on õunad hapumad?

2017. aastal jäeti magustatud jookide maksu eelnõus hindamata regionaalareng, kuna arvati, et see ei mõjuta mainitud valdkonda. Samas näitab Eesti toidu- ja joogitootjate andmebaas, et mittealkohoolsete jookide tootjaid tegutseb üle Eesti. Ka hiljutise eelnõu puhul on regionaalne mõju hindamata jäetud, kuigi kohalikud väiketootjad, kellel on juba praegu keeruline suurtega konkureerida, annavad selgeid signaale, et neil on raske ja lootus hakkab kaduma - just nemad saavad uue maksuga suurima löögi, mis tähendab, et ka tarbija valik võib kokku kuivada.